extmin
Teie poeg jääb suitsetamisega vahele. Teie tütar eemaldatakse koolist, kuna jõi jalgpallimängul. Teie poeg viskab politseiautot (kas tõesti? politseiautot?) munadega. Või ma arvan, et ma peaksin ütlema, et mu pojad ja mu tütar, aga ma kujutan ette, et teie peres on olnud sarnaseid olukordi.
Meie teismeliste vead on nende jaoks emotsionaalsed ja mõnikord veelgi emotsionaalsemad meie jaoks. (Twenty20 @umuller)
Meie teismeliste vead on ühed lapsevanemaks saamise raskeimad hetked.
Need on ühed raskeimad hetked, millega olen emana kokku puutunud. Meie laste tehtud vead on nende jaoks nii emotsionaalsed ja sageli isegi emotsionaalsemad meie jaoks. Oleme nende valikute peale vihased, kuid samal ajal on süda murtud, kui vaatame valu ja kahetsust, mida nad kogevad.
Hoides käes oma teismelist tütart, tema keha nutt, võideldes oma pisaratega, kinnitades talle, et kõik saab korda, samal ajal muretsedes, et äkki kõik ei lähe hästi. See on südantlõhestav. Soovime leida vabandusi või süüdistada kedagi teist nende tegudes, kuid tahame ka neid oma vigade eest vastutada. Tahame neilt küsida, kuidas nad võisid olla nii rumalad (tõesti? politseiauto?), aga tahame ka neist kõvasti kinni hoida ja kõik ära hoida.
Me tahame neid armastada ilma hinnanguteta ja samal ajal mõistame kindlasti nende valikute üle kohut. Kõigi nende vastandlike emotsioonide juures on sel hetkel raske lapsevanemaks saada – osata olla lahke ja mõistev, toetav ja tegelikult abivalmis. Nagu me kõik teismeliste kasvatamisest ja sellest, et oleme ise teismelised, teame, teevad teismelised peaaegu iga päev palju vigu – naeruväärseid, pidevaid, pööraseid vigu – suuri ja väikseid.
Emana on mul raske aidata oma lapsi nende tagasilöökidega seotud lugematute emotsioonide üle. Kuidas reageerida? Mida öelda? Millele keskenduda, et aidata neil edasi liikuda? Need on lapsevanemaks olemise kõige keerulisemad hetked ja sageli lood, mida me ei jaga. Me tahame oma lapsi kaitsta. Me tahame end kaitsta. Me muretseme selle pärast, mida teised inimesed ütlevad või arvavad, seega me ei räägi nendest probleemidest.
Ausalt öeldes oli mul raske seda kirjatükki alustada, loetledes üles mõned oma laste suurimad vead. See teeb meid haavatavaks. (Jälle politseiauto?!?) Aga kuna me nendest olukordadest ei räägi, on meil veelgi raskem teada, kuidas reageerida. Vanemad ei jaga neid kogemusi selleks, et teised saaksid neist õppida, nii et me saame selle ise välja mõelda.
Ekspert soovitab 3 viisi, kuidas teismelise vigadele reageerida
Piisavalt nagu Tema On Rachel Simmons on raamat tütarde kasvatamisest terve, õnneliku ja täisväärtusliku elu elamiseks. Kui teil on tütar, on see kohustuslik lugemine, kuid üks parimaid nõuandeid raamatus puudutab meid kõiki. Simmons osutab kolmele sammule, mis võivad meid aidata elu vältimatutest tagasilöökidest. Need kolm sammu on muutunud meie kodus peaaegu mantraks ja aidanud meid läbi kasvamise kõige raskematest etappidest.
Esiteks lähenege olukorrale kasvu mõtteviisiga. Mida saate veast õppida? Lihtne on öelda, et kõik juhtub põhjusega. Tegelikult võib see olla üks mu lemmik asju, mida öelda ja uskuda. Kuid tõde on see, et kõik juhtub põhjusega, kui teete sellel põhjuse; kui otsustate olukorrast areneda, kui leiate saadud õppetunnid ja seejärel rakendate neid õppetunde oma elus. Kõik juhtub põhjusega, kui tegutsete kasvupõhise mõtteviisi raames, et oma vigadest õppida.
Teiseks, ole vastupidav. Kuidas tagasilöögist toibud? Kuidas olla tugev, et edasi liikuda ja uuesti proovida? Elus on nii lihtne alla anda, järele anda, minna kergema vastupanu teed, end haletseda ja sulgeda uks võimalustele, mis nõuavad tõsist ja rasket tööd. Iga meie tehtud viga nõuab taastumiseks, lähtestamiseks ja uuesti proovimiseks vastupidavust.
Vastupidavus on lihas, mida peame treenima. Peame seda ikka ja jälle harjutama, et saada tõeliselt tugevateks isiksusteks. Ilus on see, et teismelised teevad nii palju vigu, et võimalus seda harjutada on lõputu! Head uudised/halvad uudised, eks?
Kolmas ja võib-olla kõige olulisem on kaastunne iseendale . Olge nende vigade kaudu enda vastu armuline. Halb otsus ei tee sinust halba inimest. Ebaõnnestumine ei tee sinust ebaõnnestujat. Peame oma lastele seda iga päev meelde tuletama ja hoidma oma lapsi keskenduma sellele, et olla enda vastu lahked läbi elu tõusude ja mõõnade.
Ja ehk saame ka endale meelde tuletada? Lapsevanemaks olemine on raske. Olgem enda vastu lahked. Me väärime oma kaastunnet.
Eriti kui asjasse on segatud politsei… jälle, ohvitser, vabandust…
Võib-olla soovite lugeda ka:
Mida öelda, kui teie teismeline teeb suure vea
Tahtsin oma poja käitumise peale vihastada, kuid leidsin teise tee