extmin
Ja just nii, ta on läinud. Oh muidugi, ta oli varem lahkunud, sada korda. Kõigepealt kiriku lasteaeda, siis suvelaagrisse, siis misjonireisile Rumeeniasse ja siis osariigist välja kolledžisse, seejärel pärast ülikooli lõpetamist reis Euroopasse, tema poiss-sõbra külaskäik Põhja-Carolinasse, seejärel praktika Tai. Kuid ta tuli alati tagasi.
Täna ta lahkus, sest ta oli sel nädalavahetusel abielus. 22-aastane pruut ja peigmees tulevad pärast mesinädalat meie majja, et haarata oma viimased kotid ja ühineda meiega õhtusöögil. Seekordne hüvastijätt on teistsugune. Ta on abielus ja lahkub lõplikult koos abikaasaga. Kui ta oma issi sissesõiduteel embab, hakkasid pisarad voolama. Nad mõlemad mõistavad hetke tähtsust.
Ja ma vaatan, suutmata oma pisaraid tagasi hoida. See väike tüdruk, kelle me üles kasvatasime, on nüüd naine ja ta lendab sõna otseses mõttes (ja metafooriliselt) mööda riiki, kus ta asub elama uude kogukonda. Selle raskus tundub mulle liiga suur, et seda kanda.
Kui ma mõtlen tagasi sellele, kui ta ülikooli läks, siis mäletan, et see oli ka raske – väga raske. Kuid ma teadsin alati, et näen teda järgmisel vaheajal – jõulud, lihavõtted, suvi… ja ma arvan, et see tegi neelamise lihtsamaks. Nüüd ma ei tea järgmist külastust. Ja ta on jätnud meid klammerduma uue pere külge – perekonda, mis võib talle meeldida isegi rohkem kui meie oma.
Tema nimi on muutunud. See on kõik hea, eks? Mul ei ole kaebusi ega kahetsust. Oleme tema abikaasavalikust vaimustuses. Ta on selleks valmis. Nad on üksteisele head. Miks see siis nii raske on? Miks ma ei saa nutmist lõpetada?
Võib-olla on osa probleemist menopaus ja keskea astumine samal aastal, kui mu esmasündinud tütar lõpetas kolledži ja abiellus – see on korraga palju muutusi. Tõenäolisemalt on see aga tingitud sellest, et olin juhtuva ees pimestatud. Pulmade planeerimine viimase 6 kuu jooksul on julm viis, kuidas panna teid keskenduma vaid ühele päevale ja sellega seotud lugematutele detailidele – mitte ülejäänud päevadele, mis järgnevad. See oli kõik, mida saime teha, et saada läbi igapäevane pulmadeks viiva tegevuste nimekiri.
Ja siis isegi sel päeval püüdlesime luua plaan B, kuna see juhtus ühel päeval Lõuna-Californias, kus meie kaunilt planeeritud õues pulmadele sadas vihma. Pole aega palju emotsioone või omaks võtta seda, mis mehe ja naise liiduga juhtuma pidi. Selle asemel kontrollisime iga leiutatud ilmarakendust minut-minutite kaupa, kui langetasime mänguaega pildistamise, vihmavarjude, muusika ja siltide osas.
Tähelepanu tõmbas mind ka vihmasajus pildistamise segamine koos kleidiga poristes lompides. Kuigi pulmad osutusid tõeliselt suurejooneliseks, möödus see uduselt ja siis läksid nad mesinädalatele ja mina jäin proovima leida karpi pulmatordijääkide jaoks.
Aga nad tuleksid tagasi. Näeme neid mõne päeva pärast, rahustasin end pulmatordikarpi otsides.
See päev tuli ja läks täna. Kõik on läinud enamasti plaanipäraselt. Miks ma siis jälle nii kurb olen? Võib-olla ei kurvasta ma tema kaotamise pärast; võib-olla ma kurvastan, sest tunnen, et kaotan osa endast. Mulle tundub, et esmasündinu abielluv laps tunneb, et mu hing venitatakse nagu Elastagirli käed üle riigi, kui see tõmmatakse ribalaiusest kaugemale. On selge, et minu supervõime vajab remonti.
Kallistades täna õhtul sõiduteel oma kallist väikest tüdrukut, minu silme ees vilksatab tema elu: sünnitus, mähkmed, hällilaulud, rumalad laulud, koolietendused, tujuhood, öised näkid, koolilõunad, riietumismängud kujutlusvõimega, Barbied, balletitantsud, muusikalid, maandusmängud, PROM jne. andis mulle ema identiteedi. Investeerisin oma elu temasse – ja oma kahte teise lapsesse – ning nemad olid hakanud mind määratlema.
Kui inimesed küsivad, kuidas läheb? Vastaksin sellega, kuidas kõigil mu lastel läheb. Kogu mu psüühika oli ilmselt mähitud mu lastesse. Mind hoiatati, et ma seda ei teeks. Andsin teistele suurepärast vanemlikku nõuannet seda mitte teha. Ja ma olen üsna kindel, et olin veendunud, et ma ei teinud seda. Aga siin ma olen – hüvasti jättes pisut eksinud –, kui mõistan, et teen seda. Veedame suurema poole oma täiskasvanud elust, kasvatades oma lastest suurepäraseid inimesi ja suundudes maailma. Ja siis nad teevadki. Ja miks ma siis jälle nutan? Kas see pole eesmärk?
Kuigi mu abielus tütar on minust kindlasti sõltumatu, tundus kuni pulmapäevani, et meid ühendab ikka veel nähtamatu nabanöör. Täna öösel on juhe läbi lõigatud – ma tunnen seda oma sisikonnas.
Nii nagu sündiv laps ei tea, mis teda ees ootab, kui ta tunneb, kuidas kokkutõmbed ta üsast välja tõukavad, nii ei tea ka ma, mida see järgmine hooaeg toob (aga ma tunnen oma kokkutõmbeid!). Kuna aga ükski laps ei taha kunagi emaüsas tagasi minna, võtan ka mina oma uue tundmatu lootusrikka ootusega omaks. Noh, ma võin alustada homme – täna õhtul luban endal veel veidi kurvastada. Üllataval kombel tunduvad pisarad vajalikud selle ema südame tervendamiseks.
Elu on lühike ja ma tean, et praegustele rõõmudele keskendumine on parem kui minevikus elamine. Selle teadmine meeles ei kandu alati mu südamesse, kuid aja jooksul olen kindel, et see läheb.
Mu tütar on teel oma uude ellu… ja mina ka.
Seotud:
Minu tütrele tema (kunagi) pulmapäeval
Lemmikköögitarbed pühadekingitusteks
Camille Block on olnud abielus 28 aastat ja tal on kolm last – kolledži lõpetanud ja äsja abiellunud tütar, kolledžiõpilasest tütar ja keskkoolipoeg –, kelle külge ta viimastel aastatel klammerdub. Olles sattunud tühja pesa üleminekusse ja ka menopausi, on ta leidnud lohutust isiklike esseede kirjutamisest, mis jäädvustavad nii huumorit kui ka emotsioone selle võõra eluetapi ainulaadsetest hetkedest. Ta avaldab ka oma esimest raamatut elust koos oma neljajalgse vennaga, pakkudes tööriistu universaalsete südamehüüde jaoks, mida kogeme, kui kannatavad need, keda armastame.Tal on B.A. Pepperdine'i ülikooli sotsiaalteaduste/ärijuhtimise kõrvaleriala erialal ning tema erialane taust ulatub üle juhtide värbamise, müügi ja turunduse valdkonna.
SalvestaSalvesta
SalvestaSalvesta
SalvestaSalvesta
SalvestaSalvesta
SalvestaSalvestaSalvestaSalvesta
SalvestaSalvesta
SalvestaSalvesta
SalvestaSalvesta